Aivar Kurvits

Aivar Kurvitsa mälestused Tammiste Hooldekodusse elama asumisest

1994 aasta suvel elasin Tori hooldekodus, kuid seoses ümberkorraldustega tuli hooldekodu sulgeda. Kuna mu sugulased elasid Pärnus, otsustasin neile külla tulla ning uurida Pärnus elamise võimalusi.  Ühel päeval Pärnus olles vaatasingi kella ning kuna mul aega oli, otsustasin Tammiste Hooldekodu külastada. Küsisin mitme inimese käest, kuidas Tammistesse saab ning üks mees, kes ise elaski Tammistes, ütles mulle, et tulgu ma temaga kaasa. Kui olime jõudnud Tammiste Hooldekodusse,  tulin bussist maha  ning suundusin otsejoones kontorimaja poole. Koputasin viisakalt uksele. Mind võttis vastu toonane juhataja Priit Pärna, kellele ma end ka tutvustasin ning oma mure ära kurtsin. Juhataja seletas mulle, et nemad võtavad vastu ainult neid inimesi, kes on seotud Pärnu linnaga ning seetõttu on hea, et mul on Pärnu linnas sugulasi. Peale seda tutvustas juhataja mulle  kõiki maju- nii Meestemaja (mis on nüüd Brüssel ), vana mõisahoonet (mis on Londoni maja) ning hästi kaugel olevat maja (Tieli maja). Kõik majad olid väga vanad, fassaadid olid armetud ja päris viletsas olukorras, mõisahoone oli sünge väljanägemisega. Mäletan veel silme ees pilti, kus kõik vanurid ootasid lauataga lõunat, kuid mis mind imestama pani, et siis said hoolealused kolm toitu korraga- supp, praad ja magustoit.  Nähes mõisahoone juures paksu metsatihnikut, andsin ma juhatajale nõu, et selle võiks maha võtta, millega ta ka täitsa nõus oli.

Nähes ära Tammiste olukorra, olin kohast siiski huvitatud ning sain juhatajalt juhised, kuidas edasi toimetada. Kirjutasin ametnikule kirja ning jäin Toris vastust ootama. Ega ma seal käed rüpes istunud. Esmaspäeviti käisin Tori segakooris laulmas, laulsin tenorit, kuid vahel tuli laulda ka teist alti. Muidugi joonistasin ma ka juba Toris, kuid mitte nii suuri pilte,  kui Tammistes elades.

Enne kui ametnikult vastuse teada sain, käisin veelkord Tammistes ning  siis juba remonttööd käisid ja mõisahoone väline fasaad hakkas juba ilmet võtma.  Parasjagu käis mõisahoonele  teise korruse tegemine, kuna elanikke oli tõepoolest nii palju ning neile oli tarvis pakkuda elamisväärseid  tingimusi.  Ehitati ka saun ja dushiruumid ning igasse tuppa kraanikauss, kuna pesemistingimused olid tollel ajal kehvakesed. Ehitati ka raamatukogutuba. Kehvas olukorras oli ka pesuladu ja meditsiinituba. Remondi käigus sai meditsiinipunkt  omale korraliku ruumi.

Kolme nädala jooksul sain ametnikelt vastuse, et mulle võimaldati koht Tammistes.  Helistasin emale ja teatasin, et mul on temale hea uudis. Alguses oli ema üllatunud- mis uudis see nüüd on? Vastasin, et mul on luba maavalitsusest Tammistesse kolimiseks olemas. Ema muidugi helistas Torisse, et ega ma temale puru silma aja. Kui ta sai minu jutule kinnitust, andis ta mulle teada, et 15 mail on siis kolimine. Sõitsime kontori ette ning nagu Tammistes ikka kombeks on, andsin teada ,et olen kohal ning palun võtke vastu. Muidugi võeti vastu.

Mõisamajas olid sanitarid ja üks medõde, sanitaridel oli alati palju tööd. Mäletan, et oli üks vanemõde, Eha oli ta nimi vist.  Ta oli tasakaalukas õde ning mõtles alati järgi, kuidas oleks parem ning kunagi ei rutanud niisama mööda maju.

Vanu maju köeti puudega, samuti olid puuküttega köögipliidid.  Puid veeti kööki traktoriga, mille juhataja oli muretsenud. Traktorist oli noor tugev mees- Ilmar. Traktoriga puhastati ka talvel teid, muide asfaltkatet siis ei olnud. Ilmar käis käruga ka naistel majades hoolealuseid sauna pesema aitamas.  Hooldajaid oli igasuguseid, muidugi juhtus sekka ka krutskitega hooldajaid, kuid oma tööd tegid nad korralikult. Teenistujad on ikka vahetunud, kuid on ka inimesi, kes on siin pikka aega töötanud.

Ka hoolealuseid oli erinevaid, nende seas ka inimesi, kellele alkohol väga maitses. Nad ikka tekitasid vahel peavalu, kuid nad pidid ennast korralikult üleval pidama ning eks nad püüdsid ka.

Olen jõudumööda üritanud hooldekodu elusse oma panust anda- tuleb meelde, kuidas tegin juhatajale ettepaneku bussipeatuse juurde “sebra” maha joonistada ning juba järgmisel päeval oli see seal olemas. Töötajad koostasid kirja selle kohta, et bussipeatusesse paigaldataks paviljon. Mina panin sinna alla oma versiooni ning lisasin ka bussiootepaviljoni pildi ning viisin taotluse ära linnavalitsusele. Nädal hiljem oli see olemas.

Hooldekodus elades alustasin oma kooliteed Academia Non Grata kunstikoolis, mille lõpetasin diplomiga.