E.Vilgatsi artikkel 1990 a.
“Pärnu Teataja” eelmises numbris oli põgusalt juttu sellest, kudias elatakse Tammiste Internaatkodus. Nüüd siis tagasivaade ajalukku, mis sai paberile pandud kodu-uurija Maia Lutsarilt saadud andmete põhjal.
Tammiste mõisa maa-alad kuulusid keskajal Ordule- Pärnu Komtuurkonna alla. 1561 a. kinkis viimane Pärnu komtuur 7 talu (nende hulgas ka Tammiste talu “Tampst”) ja ülesõidukoha “Fähre tho Tampst” oma väimehele Bartholomeus Millies’ile (Melius). Samal aastal aga läänistas kuningas Sigismund August valdused Georg Heisele. 1566 a. kinnitas Taani kuningas Friedrich need alad G.Heise väimehele Heinrich Brackelile ja edasi nende pärijaile. Aastatel 1619-1630 olid nimetatud maa-alad ja ca 1638 a. ka juba Tammiste talu kohale asutatud mõis mitmete valdajate käes. 1633 a. aga mõistis kohus nüüd siis juba Tammiste mõisa endistele omanikele Brackelitele, kelle õigused isegi Rootsi reduktsioonikomisjon 1682 a. kinnitas. Põhjasõja eelõhtul ja pärast seda kuulus Tammiste Brackeli väimehele von Knorringile ja von Stackelbergile. Stackelbergide pärandi jagamisel 1809 a. läks mõis tütrele (von Seeberg) ja edasi Seebergide perekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1901 aastani, kui suri mõisa omanik Aleksander von Seeberg. Mõis läks müügile ja enampakkumisel ostis selle Riia ja Moskva 2.gildi kaupmees Josef David Wulf. Mõisa rentnikuks oli parun Ungern-Sternberg. 1917 a. ostis osa Tammiste mõisa maadest ja mõisahooned Sindi vabrik. 1919 a. mõis võõrandati ja kogu vara müüdi, aga jäi Sindi vabrikule rendile. 1924 a. jagati Tammiste mõisa maad. 1971 a. läksid endise mõisa jõeäärsed maad koos härrastemajaga Pärnu linna koosseisu.
Algselt (enne 1642 a.) asus Tammiste mõis teise koha peal. Nimelt sellel kohal, kust praegu uus sild üle jõe läheb ja teed Tammiste ja Rääma poole hargnevad. Arvatavasti Liivi sõja ajal mõis põles ja viidi üle kohale, kus tänini asub.
1911 a. toimunud mõisahoonete hindamisel oli mõisa koosseisus (peale talu- ja muude hoonete) kivist härrastemaja (praegune vanadekodu peahoone), rentnikumaja (puust), villa ja veel üks väike elumaja, ait, kaks jääkeldrit, kaks viljareht, kuur, laut, hobusetall, saun, sepikoda, piimarentniku maja, kaks sulaste maja kõrvalhoonetega, kuivati, viljaküün, tuuleveski ja möldri maja kõrvalhoonetega. 1918 a., kui hooned kommunistide poolt üle võeti, olid osa neist kõvasti lagunenud. Muide, on olnud periood (u 1865-1890), kus Tammiste mõisa parki kasutati intensiivselt linnarahva väljasõidukohana ja muusikute kontsertideks. Rahvas võttis sellistest väljasõitudest hästi osa. Kontsertidest vabal ajal oli aga mõisa pargi kasutamine ja seal “patseerimine” trahvi ähvardusel kõvasti keelatud.
Pärnu linna vanadekodu asus Tammsaares, seal kus praegu sõjaväeosale kuuluvad hooned. Ära Tammistesse oldigi sunnitud kolima sellesama armee tõttu. Teada on, et kui 1940 a. kehtestati Nõukogude võim, s.t. Eesti okupeeriti ja moodustati sotsiaalkindlustuse osakonnad, allus Pärnu linna vastavale osakonnale ka invaliididekodu. Selle tegevuse kohta aga puuduvad kuni 1944 aastani andmed. 23. septembrist 1944 möörati linna invaliididekodu juhatajaks Dimitri Samardin. Asutuses oli 15 töötajat. 1. septembrist 1945 Pärnu linna Invaliididekodu likvideeriti ja töötajad vabastati. Inventar anti üle Tammistes asuvale invaliididekodle, mis jäi linna täitevkomitee finantseerimisele. Tegelikult aga asus kuni 1971 aastani rajooni territooriumil. 1981 a. muudeti invaliididekodu nimetus ja kuni käesoleva ajani kannab ta Tammiste Internaatkodu nimetust.
Internaatkodu uute hoonete ehitamine on olnud päevakorras juba 1978 aastast. Just siis toimus esimene sellealane nõupidamine, kus osalesid linna ja rajooni täitevkomiteede ja sotsiaalkindlustusministeeriumi esindajad. Arutati ja otsustati: “…pidada otstarbekaks ehitada Pärnu linna ja rajooni ühine invaliididekodu kokku 400 kohaga. Pärnu linna Tammiste Invaliididekodu maa-alale.” Nõupidamisest osavõtjad on seisukohal, et ainus reaalne töövõtuorganisatsioon invaliididekodu ehitamiseks aastatel 1981-1984 on Pärnu KEK. Otsustatakse taotleda ehituse võtmist KEK-i 1981-1984 aasta plaani. Selle koosistumise protokollile on alla kirjutanud linna TK poolt H.Lõmps, rajooni TK poolt V.Makarov. Juba samal aastal saadetakse sotsiaalkindlustuse ministeeriumilt projekteerimise lähteandmed. Seal on muuhulgas kirjas ka ehituse alustamise aasta- 1981.
25 märtsil 1980 kirjutab sotsiaalhooldusministri asetäitja J.Traks kirja linna täitevkomitee esimehele J.Lõmpsile: ENSV Sotsiaalhooldusministeerium peab Pärnusse invaliididekodu ehitamist endiselt vajalikuks. Kahjuks oleme pandud olukorda, kus mitte ainult ei ole võimalik alustada uute objektide projekteerimist, vaid tuleb katkestada ka juba alustatud projekteerimistöid.” Kirja lõpus antakse lootust, et pärast mõningate küsimuste lahendamist on võimalik taotleda projekteerimistööde alustamist 1981.a. 1980 aastal valmib uus lähteülesanne projekti koostamiseks. Siis selgub ka riigiplaani seisukoht: ehitus XI viisaastaku plaani ei mahu, seepärast on vara alustada projekteerimist. Pärnu Linna Rahvasaadikute Nõukogu 17. koosseis 4.istungjärgu (15 veebr 1983) otsuses on sees ka internaatkodu puudutav punkt: Pärnu Linna RSN Täitevkomiteel rakendada abinõud üldtüüpi internaatkodu ehitamiseks 12. viisaastakul.
14 novembril 1989 a. on sotsiaalhooldusosakonna juhataja Silvia Tammearu linnavõimudele muu informatsiooni hulgas ette kandnud järgmist: “Praegused elamistingimused Tammiste Internaatkodus ei rahulda ja kindlustavad ainult hädapärast peavarju. /…/ Uus maja on praegu projekteerimisel. Selle esimese etapi ehitamist tuleks istungjärgu otsuse kohaselt alustada 1990 aastal. Nagu teada, on linnas praegu pooleli mitme suure objekti ehitus ja piiratud ehitusvõimsused seavad veel ühe ehituse alustamise kahtluse alla.”
Aeg on edasi läinud ja olemegi oma jutuga tänases päevas. Praegu võime tõdeda, et Silvia Tammearu aastataguse kahtlused olid põhjendatud. Lõppemas on 1990 aasta, internaatkodu ehitusest pole kuulda kippu ega kõppu. Kas jäädaksegi vaid lootusest elama? Meie tänane vaesus on igaühele silmaga näha, seepärast ei ole praeguses olukorras mõtet ka mingeid lubadusi anda. Ometi peaks Tammistes elavate vanurite olukorra parandamine olema esmatähtis. Seda meelt on ka linnavolikogu esimees Margus Tammekivi. Ehk siiski…?
Ester Vilgats, “Pärnu Teataja”, 1990