Lauri Habakuke artikkel “Euroopa vananeb Tammistes väärikalt”

“Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” sõnastas nooreestlane Gustav Suits 1905. aastal oma üleskutse. Pärnumaal Tammiste hooldekodus juhindutakse luulemehe sõnadest tänini, sealhulgas kummutades järjepidevalt müüti, mille järgi hooldekodus on nukker elada.

Olles jõudnud Pärnu jõe kaldale Tammiste tee 1 hoovile, tekib üsna kiiresti aimdus, et nüüdisaegsed hooldekodud ei ole tingimata sünkpimedad kõledad hooned, kuhu nii-öelda jalust koristatud vanad inimesed enne surma virelema saadetakse. Vähemasti Tammiste hooldekodu elanikele on Euroopa koju kätte toodud ja süngusest, mis võis olla iseloomulik pilkasele nõukogude ajale, pole enam juttugi.

Keset kaunist rahulikku loodust, ümbritsetuna kõrgetest iidsetest puudest, asuvad Pariis, London, Brüssel ja Tiel – erksavärvilised õdusad majad, kus vanurid ja erivajadustega inimesed elavad ajakohastes inimlikes tingimustes. Vahel on näha üle õue jooksvaid oravaid, puu otsas toksib rähn.

Hoonekompleksi keskel muruplatsil küürutab hooldekodu eakaimast asukast kolm korda vanem, ligemale 300aastane kidur, pooleldi kuivanud võraga männijäss, omaaegne Tammiste mõisa peksupuu, mis enesega võrreldes lapseohtu hooldekodu rahval justkui vanemlikult silma peal hoiaks.

Läbilõige ühiskonnast

Tammiste hooldekodu uusimas hoones, 2008. aastal ehitatud Pariisis on lõunasöögi eel rahulik. Mõni vanake istub puhkenurgas erkpunasel diivanil ja kõigutab end mõtete rütmis, mõni vaatab vaikselt televiisorit.

Hooldekodu juhataja Riido Villupi jutu järgi on televisioon paljudele hooldekodu elanikele ainus side välismaailmaga. Seetõttu on oluline, et telereid oleks võimalikult palju: need on peale puhkenurkade enamikus tubades.

“Mida enam kanaleid, seda rohkem tülisid,” põhjendab Villup, miks hooldekodus televiisoritega koonerdada ei saa – inimesed on ju erinevad, niisamuti nende eelistused. “Tõtt-öelda on siin läbilõige ühiskonnast,” lisab ta.

Omaette nokitsevate inimeste hulgas torkab silma ümber laua istuv lustakas viiepealine seltskond. Üle avara ruumi kostab täringu ja mängunuppude klõbin, seda saatmas nakatav naer. Tegevusjuhendaja Marika sõnutsi üritavad nad vähemalt paar korda nädalas lauamänge mängida, sest see hoiab aju töös. “”Reis ümber maailma” on kasulik: saab naerda,” täiendab teda heatujuline Aarne, kulupäine prillidega härrasmees.

Leidub ka pahelisi

“Tehke teed!” hõikab pikas koridoris ratastooliga kihutav vuntsidega pariislane, kes seejärel suundub rehvide vuhinal kõrge klaasist seina taha, läidab rahulolevalt sigareti ja väljutab hetk hiljem tossupilve.

“Pariis on ainuke maja, kus on suitsuruum. Väga vajalik koht, sest suitsetajaid on meil palju,” selgitab juhataja. “Teiste majade elanikud peavad paraku õues suitsetamas käima.”

Villup möönab, et mõni mugavam sisekorda eirav vennike, eeskätt londonlane, on rahumeeli voodis sigaretti mahvinud. Ja mõni mees on koguni nii laisk, et ei viitsi klosetini jalutada, kui peaks tekkima soov põit tühjendada. Nende arvates sobib kraanikaussi mis tahes vett lasta. Seetõttu on Londonis mitu tuba, mille seinalt on kraanikauss sootuks eemaldatud.

“Londonis on, jah, sellised probleemsemad inimesed,” ütleb juhataja. “Napsitajaid on seal kõige rohkem, eriti just pensionipäevade paiku. Eks nendega ole vahel keeruline, kuid arvan, et lõppkokkuvõttes tuleme kõigiga toime.”

Üldiselt ollakse rahul

“Mis meil viga!” hüüatab ühest toast särtsakas Salme-nimeline proua. “Kes viriseb, see viriseb ilmaasjata. Tuba on soe ja puhas, töötajad on voh nii!” jätkab ta pöialt viibutades ja energiliselt toas edasi-tagasi sebides. Salme lisab, et kui vahel juhtub mõni külalinegi tulema, on elu veel ilusam. “Minul külalisi ei käi, mul ei ole kedagi,” lausub seepeale veidi nukrameelne voodis lebav naine, eelkõneleja toakaaslane. “Aga vähemalt saad siin meiega suhelda,” naeratab Salme talle soojalt.

Mööda pikka koridori edasi liikudes jääb tee peale internetipunkt. Kunstnik Aivar Kurvits istub arvuti taga, pilk pingsalt kuvaril, ja täidab kultuurkapitalile taotlust. Brüsselis elava Aivari sülearvuti olla üles öelnud ja seetõttu tulnud ta üle õue Pariisi, et selle koridoris avalikku arvutit kasutada. Tööasjad vajavad ju tegemist.

“Evi, sa pole mind Facebookis sõbraks lisanud,” teatab ühe toa lävel seisev hooldekodu juhataja klaviatuuril klõbistavale vanaprouale, kes inimeste, peaasjalikult välismaal elavate sugulastega vaid interneti kaudu suhtlebki. “Evi on minust arenenum, meil mõlemal on küll Facebook, kuid näiteks minul veel Skype’i pole,” naljatleb Villup.

Samal ajal sekkub keskustellu lauamänguga ühele poole saanud Aarne. “No mida ma virisen siis,” mõtiskleb kepi toel kõndiv, kuid äärmiselt sirge rühiga mees, kui temalt Tammiste hooldekodu puudujääke pinnida. “See maja ei sobi hooldekoduks. See tuletab meelde nõukogudeaegset turistide ööbimiskohta,” lausub ta, lisades, et tegelikult on ta oma elukohaga siiski rahul.

“Detsembrist saati sööklas soola pole!” turtsatab ühtäkki pisut turris mees pahuralt, lipsates seejärel ratastooliga lifti. Olukorda kontrollides selgub, et Pariisi söökla kümmekonnast lauast vaid ühel on soolatops tühi. “Võib-olla see mees istubki selle laua taga,” muigab hooldekodu juhataja.

Brüsselis wifi kõigub

“Võiks parem olla,” kurdab kamraadidega Brüsseli fuajee diivanil lösutav šikis hallis ülikonnas vanahärra. “Võiks olla nii, et nohu ei ole. Külmarohuks pole raha. 5,40 maksab üks rohi, kord kuus saab seda vahest lubada,” lisab veidi Robert De Niroga sarnanev mees. “Vähemalt sina oled nii tark, et võtad külmarohtu, kui mina ei näe,” ütleb trepist üles sammuv Villup seepeale, misjärel nohu trotsija jääb talle kavalalt järele vaatama.

Brüsseli teise korruse puhketoas on televiisor üllatuslikult tumm. “Ei mina viitsi televiisorit vaadata,” rehmab vastlakuklit hoidev Meelis, eelistades lõunasööki oodata majanaabritega vesteldes. Muu hulgas on vestlusringis maja vanim olija, 1965. aastast Tammiste hooldekodus elav Fernanda ja üks uuemaid asukaid, viis kuud tagasi hooldekodusse tulnud proua. “Parem kui üksi kodus olla,” toob ta välja põhjuse, mille poolest uue elukoha valik hea on.

Ühest toast väljub murelik mees, käes nutitelefon, sammudes kargu najal otsejoones juhataja juurde. “Internet on jälle peaaegu nullis,” kurdab ta, mispeale Villup taskust endagi nutiseadme haarab, et traadita andmeside tugevust oma silmaga kontrollida.

“Wifi on põhjas küll, aga kiirust ei ole. Näitab, et 0,1 on kiirus,” täpsustab hoolealune, mille järel teda rahustatakse, et teenusepakkujat on juba rikkest teavitatud ja loodetavasti laheneb see probleem üsna pea. Seejärel kõlab kergendusohe.

“Sööma!” hüüab järsku naine vestlusringist, misjärel hakatakse otsemaid hanereas liikuma.

Õues tukerdab kepi najal vanatoi, kes tammub näiliselt küll paigal, kuid on enda sõnutsi võtnud kindla suuna Londonisse. “Libedus on ainuke asi, mis mulle ei meeldi,” ohkab ta, taamal iidne peksumänd olukorral silma peal hoidmas.

 

Pärnu Postimees 20.02.2015

https://parnu.postimees.ee/3097643/euroopa-vananeb-tammistes-vaarikalt